17.juuni

Hommikune trenn

*4 ringi jooksu staadionil

*üle tõkete sammud ja kekshüpped

*spurdid, sääre - ja põlvetõsted

*pikem jooks

Kristiine

Läksin trenni ootuses, et saame jalkat mängida. 10st pidi trenn hakkama aga jõudsime veits varem. Nats sadas, Tarmo tegi nalja, et kella 10ks on tellitud padukas ja noh, ega ta väga mööda ei pannudki. Normaalselt kallas ikka - nii vihma kui rahet. Aga no sihikindlad nagu me oleme, tegime kõik tõkkeharjutused ilusti ära. Kõik olid armsad märjad koerad, jube külm oli ka. Kuna statkal muru libe siis Tarmo viis meid pikemale jooksutiirule. Ma võtsin ikka tempo üles, et rutturuttu juba koju jõuda. Iga künka taga lootsin näha tuttavaid maju, aga mul oli selline tunne, et me oleme pärapõrgus ja ei jõuagi kohale. Tarmo ütles, et ta ei mäleta kas see ring 3 või 5 km, aga no mul oli tunne nagu see oleks mingi 30. Kannatus hakkas vaikselt juba katkema. Kääriku sildi juures üritasin paelu siduda, aga mu näppudele see külm ja vihm kohe üldse ei meeldinud niiet nad arvasid, et ma võiksin ikkagi lahtiste paeltega joosta :d Nägin meie koduuu ja panin täiega trepist üles ajama ja kuuma duši alla. Nüüd istume toas, joped ja dressikad seljas, et jumala eest haigeks ei jääks. Õhtu vaba õnneks, saab jalkat rahulikult vaadata :)

Karmen

Eile palusin ma, et ilm oleks ilusam, kui eelnevatel päevadel. Kus sa sellega, saadame rahet!!! Tarmo Tiitsu plaanid olid iseenesest mõistetavana liiga ohtlikud( seinamägi, jalgpall) ning pidime hoopis peale tõkkeharjutusi spordibaasi tagasi jooksma.. Tiits mainis, et rada on 3-5 km pikk, kuid ma ei olnud valmis nii pikaks jooksuks, kui see oli. See oli kindlasti pikem, kui 5 km. Iga kurv või käänak kujutasin endale ette, et Kääriku spordibaas tuleb just järgmise künka tagant, aga ei, umbes 12 korda arvasin valesti.. Lõpuks majja jõudes ja venitusharjutusi tehes olid jalad nii rasked. Õnneks õhtuse trenni asemel on lauatennise turniir ning naiskadega saun.

Hanna-Loore

Täna hommikul oli jälle trenn, mida võime veel mõnda aega meenutada. Majast staadioni poole minema hakates paistis päike ning sama oli ka tagasi jõudes, kuid vahepeal saime nii tuult, vihma kui ka rahet. Siiski olime tugevad ning võitlesime lõpuni. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Majja tagasi jõudes oli muidugi parim tunne kohe kuuma duši alla minna ja oma külmunud jäsemed uuesti üles soojendada. Veidi kahju ainult, et ilma tõttu jäi täna jalka mängimata, kuid see-eest oli õhtul väga vinge pinksi turniir.

Johanna R.

Nii.. täna oli meil ainult üks trenn, aga see-eest oli vähemalt meeldejääv. Jalutasime neljakesi (mina, Brita, Hanna-Loore, Lili) umbes 20 min enne trenni algust röömsalt staadioni poole, kusjuures öues paistis siis veel ilus päike ja oli isegi soe. Muidugi siis, kui meil trenn algas, hakkas vihma sadama ja mitte vähe. Tökete ajaks saime juba tunda mönusaid rahetükke. Ilmselgelt jalgpallist poleks väga asja saanud, aga Tarmol tekkisid juba uued süsteemid, ja me asusime umbes 5 km pikkusele jooksurajale, koos mönusa paduvihmaga. No see tee tundus lihtsalt üüratult pikk ja nöme, aga muidugi selleks hetkeks, kui me Kääriku spordibaasi jöudsime, tuli muidugi pilve tagant ilus päike välja. Nii hea oli pärast rasket jooksu Britaga koos järves väike suplus teha. Öhtu kulges väga mönusalt. Tarmo korraldas meile väikese paaristurniiri pinksis. Jälle oli muidugi äärmiselt löbus, sest meil on nii vahva seltskond :)

Öhtusöögini oli niiiiiii kaua aega ja köik lihtsalt lugesid juba sekundeid, sest see löunasöögi ja öhtusöögi vahe on suhteliselt suur (tervelt 8 ja pool tundi), mille siis sisustasime veel peale pinksi muusika kuulamise ja saunas käiguga :)

Brita

Tänane päev möödus kiirelt. Hommikul oli ilus ilm. Panime Raamatuga lühikesed riided selga, köndisime staadionile. Togisime veits jalgpalli. Peagi tulid treenerid koos vihmaga ja meil hakkas järsku väga külm. Ja siis me külmetasime ja Raamatul ja köigil oli külm ja köik olid märjad koerad ja Hanna-Loorel oli vapustav! :) Siis ütles Tarmo, et me lähme jooksma, ta ei teadnud ise ka kas see on kolme vöi viie kilomeetrine rada. No arvata on, et see oli viie kilomeetrine rada, kuigi Tarmo arvas ikkagi, et see oli kolmene. Olime me raamatuga kindlad, et see oli 5. Järelikult oli ka!!! Jooksime nagu hullud seal vihma sees. Käed olid jummalast külmunud ja sörmi oli vöimatu liigutada. No seda löppu ei paistnud ikka mitte kusagilt. Löpuks kui nägime löppu, ajasid Laak ja Raamat näpud püsti, sest nad olid iseennast ületanud.(Laagi sönad). Sealt edasi otse ujuma. Ujusime oma pool tundi ja veits venitasime silla peal. Siis läksime paljajalu majja. Peale sööki hakkas pinksiturna, mis oli .... (ei oska kommenteerida). Peale seda käisime saunas, enamus kuumust ei kannatud, seega väga visata ei saanud (Raamat ütles nii). Pärast Raamatu oivalisi patse, olid Brita juuksed kui varesepesa. Pärast kuulasime veel mussi, eestikad oli maxpöhjas. Rampsi köllid veits jukerdasid, aga saime löpuks timmitud. Öhtusöök oli megahea, sest enne seda me olime 8 ja pool tundi nälginud, paastunud, köngenud, kuivikuks muutunud, nälg oli nägemise ära vötnud. SÖÖK OLI IDEKAS! Panime taldriku peale haige koorma, mida me ei suutnud löpuks ära süüa. Peale seda hangume hotellis, kus ööbivad treenerid MITTE ME, ja kirjutame oma ilusat blogi!

By: Brita ja Raamat

Pinksiturniir